Tolmunud Mesipuu “Puusse panen”
(Tolmunud Mesipuu)
Põnev eklektika põrandaalusest universumist.
Eksperimentaalne instrumentaaltrio Tolmunud Mesipuu trotsib määratlevat lahtrit nagu Dumas’ musketärid surma — uljalt, loomuomaselt ja kadestamisväärse elegantsiga. Mõni kuuleb siin Earthi uuema “pehme drone’i” mõjusid, teine USA lõunaosariikide sludge doom’i, kolmas garaažis sündinud post-rock’i võnkeid või MKDK-liku progressiivse avangardi kaja, neljas lihtsalt ekspressiivset müra, ent ükski neist muljetest ei püsi kaua. Ühisnimetaja oleks nagu olemas, aga seda ei saa sõnastada.
Ehkki mul pole vähimatki kavatsust teha vaatefilmi samblike elust, valiksin selle heliriba salvestama just Tolmunud Mesipuu. Ehkki mul pole juhilube, tundub “Puusse panen” oivalise autosõidumuusikana. Ehkki ma ei kavatse lähiajal abielluda, tahaksin seda bändi kuulda oma pulmas. Ehkki ma pole reklaamindust või graafilist kujundust õppinud, sooviksin “Tolmunud mesipuu” esikalbumi välimuse tuua näiteks sellest, kuidas olematute vahenditega saavutada intrigeerivat tulemust. Sellest võiks järeldada, et “Puusse panen” on vastuoluline, pigem ajule kui niuetele orienteeritud helilooming. Taoline näiline kahetisus voolab laiali aga hiljemalt plaadi kolmanda loo “Kuradisosin” lõpuks — ja edasine on puhas valge valgus. Mis, kui uskuda Herman Melville’i, on pimedusest kohutavam. 7
