Loovuse saadik

AUTOPORTREE LAHTISE KLEIDILUKUGA: Signe Kivi joonistus Tšehhi EL-i eesistumise alguse gala kaval.

Signe Kivi, Euroopa Komisjoni nimetatud loovuse saadiku esimesed tundelised muljed loojate suurkogult Prahas.

Praha Rahvusteatri ees on igasugust rahvast – kõige rohkem kollaste vestidega politseinikke, aga ka kaameramehi ja reportereid ning plakatitega protesteerijaid. Ega ometi karusnahavastased, ehmun, ja surun oma valge jänesesalli sügavamale mantlihõlma... aga ei.

Sinivalgepunastel plagudel on sõnad “Bologna” ja “EU” ja “NO!” – nojah, nende president on ju Euroopa esivastane. Kiirustame teisitimõtlejate vahelt ja tagant mööda, läbi külmetavate minikostüümides kontrollijate rivi ja läbi turvaväravate. Järgmisel hetkel haarab keegi mind selja tagant kaissu: “Mis sina siin teed?” Kolm kohustuslikku Brüsseli põsemusi... Olen tõesti rõõmus: “Siim Kallas! Euroopa Komisjoni Eesti esindus tegi mulle ettepaneku olla sel aastal loovuse saadikuks Eestis ja mul jätkus jultumust mitte öelda ei,” selgitan.

Purpurpunaste ­sametkardinate vahelt tulevad lavale Barroso ja Topolánek. Euroopa Komisjoni esimees on korvpallurimõõtu Tšehhi peaministri kõrval nagu Väikevend, ja paraku peab ta koolipoisi kombel pikalt ja kannatlikult oma kõneaega ootama. Topolánek on hoos: raudse eesriide alandus vajab veel kord ülerääkimist ja vaba kodumaa euroopalikud väärtused kiitmist.

Ja siis see algab – Tšehhi Euroopa Liidu eesistumise galaõhtu – pühendatud Euroopa loovuse ja innovatsiooni aasta algusele.

Lavale astuvad kummalised, suuremate ja väiksemate jüriarraklike näomaskidega pikajalgsed olevused. Uurin kavalehte – European Puzzle. Aga alles siis, kui üks eriti imeliku suure juuksepahmakaga lamenukk end keerab ja Itaalia saapaks muutub, saan aru – näod on Euroopa riigid. Kui pusle kokku klapitub, leian ka Eesti üles. Kaardielamus on tõesti võimas ja kavalehte uurides taipan, et tšehhid näitavad oma kultuuri säravamaid tippe Miloš Formani enda dirigeerimisel. Nii näeme “Friik-show’d” Vendade Formanite Teatri esituses, stseeni legendaarsest Semafor teatris 1965. aastal etendunud jazz-ooperist ning kuuleme Dvorákit, Smetanat ja Kinsky Triot. Seda kõike ühendab tänase päevaga dokumentaalfilm ajaloost, nähtuna Vaclavi väljakul aastatel 1918–1989 toimunu kaudu. Kaadrid lähiminevikust, Vene tankid sõitmas üle külili paisatud trammide, toovad saali hingematva ahastuse ja vaikuse, aga ka uhkuse – me oleme sellest läbi ja välja tulnud! Tunnen pisaraid tagasi hoides sedasama.

Tšehhi endine suursaadik Eestis ­Miloš Lexa muretseb hiljem, kas “teised” ikka kohalikust huumorist ja irooniast aru said ja kas etendus liialt tšehhikeskne polnud. Mina nii ei arva.

Püüan võita sarmika taanlase tähelepanu, kes on keskendunud Hollandist saabunud esindajanna dekolteele: “Kas te olete esimest korda Prahas?” “Jah, ma olen enne olnud paar korda Poolas, õudne!” Pärin, et miks õudne, ja saan vastuseks – “Ah, teate, neeeeed idaeurooooopa maad ja linnad...” Miski minu kivistunud ilmes sunnib teda esimest korda mulle otsa vaatama. Mul on vastus valmis. Imelik, et just viimasel ajal olen seda pidanud korduvalt oma “välismaa” kolleegidele ütlema: “Me ei olnud i-d-a-e-u-r-o-o-p-a oma vabal tahtel. Palun pidage seda meeles. Palun pidage seda iga kord meeles, kui nii mõtlete.”

Päeval on tšehhid korraldanud konverentsi “Imagine. Create. Innovate” ajaloolises Senati hoonekompleksis. Konverentsi reklaamnägu on tõmmunahaline afrosoenguga koolitüdruk, naeratamas võrrandeid täis kritseldatud vanamoodsa tahvli ees. R&oti lde;hutatakse seda, mida Eestiski – just loovus ja innovatsioon aitavad meil kriisist välja tulla. Kriisid ei ole ainult halvad, sest need ühendavad ja annavad võimaluse teostada olulisi reforme.

Euroopa komisjoni haridus-, kultuuri- ja noorsootöö volinik Jan Figel põrutab: “Euroopa vajab palju rohkem loojaid, kes loovuse innovatsiooniks pööraksid ja seeläbi meie paremat tulevikku ehitaksid!” See on palsam minu hingele.

Siis tutvustatakse Esko Ahot, kes on üks komisjoni poolt nimetatud üheteistkümnest Euroopa loovuse saadikust. Soome endine peaminister on korraldajate päikesepoiss ja naudib talle pühendatud kiidulaulu sama meelitatult kui meie Mart Laar, kui tema hiilgeaegu meenutatakse.

Aga jutt on konkreetne ja paneb kuulama.

- Igasuguse loovuse ja innovatsiooni alus on kõigil tasanditel toimiv haridussüsteem.
- Mitte mingil juhul ei tohi kriisist pimestatuna kärpida investeeringuid haridus-, teadus- ja arendustegevusse.

- Innovatsioon on risk ja Euroopas on pigem harjutud riskide maandamisega. Meil peab taas olema julgust võtta riske!

- Tuleb kohe ja üheskoos vähendada bürokraatiat teadus- ja arendustegevuste finantseerimisel.

Järgmine esineja on energiline ­Radek Spicar Škoda Autost. Ka tema jätkab haridusteemat, kritiseerides traditsioonilist õpetust, mis on liiga teoreetiline ega anna noortele praktilisi oskusi. Just sellepärast lõi autosid tootev ettevõte Škoda Ülikooli ja hiljem ka oma gümnaasiumid. See oli risk ja õigustas end lühemas perspektiivis, aga siiski on tagantjärele jõutud arusaamani, et ettevõtlus ei peaks arendama oma paralleelset haridussüsteemi, vaid koos valitsustega tuleb luua eri haridustasandeid toetav ja toimiv seadustik.
Škoda tõi oma tootearendusse inseneride ja teadlaste ja itimeeste kõrvale ka kunstnikud ja disainerid. Alguses oli segadust palju, aga siis tuli edu. Škoda on Tšehhimaa uhkus, nende Nokia.

Kui algab eurokonverentside piinlikum – saalisolijate küsimuste voor, läheb siin eriti huvitavaks. Minu ees mobiili otsas rippunud pruunis nahktagis häälekas huligaan osutub toredaks Portugali kunstnikuks, kes kiidab kirglikult kunstide ja teaduse ja tehnika ühist pauerit. Just seal on loovus ja innovatsioon peidus! Noogutan ja mõtlen heldimusega kunstiakadeemia koostööleppele Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooliga...

Siiski jääb midagi kripeldama: peaaegu üldse ei räägita disainist. Kui üks küsija sellele osutab, lõikab moderaator, rumeenlasest Prantsuse filmirežissöör Radu Mihaileanu vahele: meie siin tegeleme loovuse ja innovatsiooniga laiemalt, mitte toodete ilusaks tegemisega!

Hotellis on õhtuseks ümberriietumiseks aega napilt kakskümmend minutit. Konverentsi rikkalik lõunasöök ja kohvipausid rammusate rahvuslike magustoitudega on teinud oma töö. Alguses ei lähe “väike must kleit” üle puusade ja siis ei saa ise üksinda pusides tagant lukku kinni.

Otsustan olla loov ja riskida. Jätan luku poolele teele pidama, nagu peakski see nii olema.