Eluline antiutoopiaKalev Kesküla

Toomas Vint. "Lõppematu maastik". Kirjastus Varrak, Tallinn, 1997. 256 lk.

Toomas Vindi värske romaan on planeeritud nii kirjandussündmusena kui ka seltskondliku ja isegi ühiskondliku mullistusena. Teost võib käsitleda kui hoiatusromaani.

Lühidalt sisust. Üks Eesti Vabariigi minister palub ühel kirjanikul (autori alter ego) isamaa huvides pisut luuretööga tegelda. Nimelt tegutseb Eestis väliseestlastest abielupaari Ummalite juhitud firma "Täisvereline puhkus", mis pakub intellektuaalidele võimalust kusagil kolkataludes loomulikku ja looduslähedast eluviisi harrastada. Paraku on põhjust arvata, et paarike on seotud Greenpeace'i ja rohelise terrorismiga.

Toomas Vint on küllalt vaimukal ja kurioossel moel leidnud teoses võimaluse õiendada arved kõigi nende jõledate moodsa maailma ja eeskätt muidugi kunstimaailma nähtuste ja hoiakutega, mis tema arvates ähvardavad tõelist kultuuri. Ning neid metsalisi on tõesti palju. Kõigepealt muidugi poststrukturalistlikud ja dekonstruktivistlikud õpetlased nagu Jacques Maria Lacan (Vint on talle koguni külamehest paralleeltegelase sünnitanud, Jaak Laakani, kes on transvestiit ning esinedes oma surnud õe Mariana valmistab rooga nimega dölööz-guatarii), Bataille, Foucault, Kristeva jne. Ühesõnaga kõik need Hasso Krulli õpetajad. Muide, peaaegu kõik suured dekonstruktivistid olid/on ka eraelus homoseksuaalid ning see on vesi heteromeelse autori veskile.

Üldiselt näivad kõik hädad pärinevat kuuekümnendate vasakpoolsusest, Marcusest maoismini. Eriti halba valgusse satub saksa kunstiguru Joseph Beuys, kel on olnud kontakte nii padurohelise Enniver Ummali, kui ka omaaegsete kuulsate terroristide Baaderi ja Meinhofiga. Tema vaateid eesti kunstiilmas esindab üsnagi ebameeldiv kunstiteadlane Teodor - tahumatute näojoonte ja perverdi pilguga rumalavõitu joodik. Lisaks on tegelaste galeriis veel keegi kohtlane külapoiss Joosep Poiss, kellest kiimalised modernistid installatsioonikunstniku teevad ja kes lõpuks homoseksuaalses afääris otsa leiab. "Ma kirjutasin Tõnu Õnnepalu romaani "Hind" lõpuni," muheleb Vint ise.

Loomulikult on siinkohal võimatu kõikidele seostele viidata ja pagan teab, kas neid kõiki autori abita üles leiabki. Lühiadalt öeldes on Vint teinud sedasama, mis juba Dostojevski oma "Kuritöös ja karistuses": kompromiteerinud ideed ebameeldivate tegelaste abil.

Kahtlemata on tegu ideeromaaniga ja et autori pretensioon ulatub nii esteetiliste kui ühiskondlike suundumuste kujutamiseni, võib süngevõitu teost lausa antiutoopiaks pidada.

Eesti kontekstis näib oluliseimaks tõusvat siiski teose seltskondlik mõju - nimelt on Teodori tegelaskujus tuntud ära Ants Juske, Joosep Poiss olevat koondkuju Linnapist ja Toomikust, minister Edgar Savisaar, vilksatavat ka Reet Varblane, Olev Remsu, Peeter Maria Laurits ja pagan teab kes veel.

Kolleegidest kirjanduskujude tegemine ei ole eesti kirjanduses sugugi pretsedenditu. Juba läinud sajandil oli Juhan Liivil tunne, et kolleeg Eduard Vilde teda oma vestetes ("Suguvend Johannes") mõnitab. Romaani mõõdus portreteeringut otsides tuleb meelde Hugo Raudsepa "Viimne eurooplane", milles "biologistist" autor Gustav Suitsu "vaimulähedase" eluhoiaku hammaste vahele võttis. August Jakobson olevat aga apoliiitilise professori kuju näidendis "Elu tsitadellis" vorminud "esteet" Friedebert Tuglase järgi.

Täitsa värske näitega üldtuntud isiku kirjanduslikuks kujuks voolimisel on tegemist Mihkel Muti "Rahvusvahelise mehes".

Ei ole kuulda olnud, et Lennart Meri oleks katsunud autorile kuidagi kätte maksta. Juske ja teisedki olevat aga vihased küll. Raamatu või laulu sisse panemine on alati omamoodi koomiline tegevus ja pandutel oleks kõige targem asja huumoriga võtta.

Mis puutub Toomas Vinti, siis tema töö on kahtlemata tähelepanuväärne. Ta kirjutab romaani seal, kus teine piirduks artikliga. Mingil moel on tema vägitöö võrreldav Mihkel Muti omaaegsete abielu- ja perekonnavastaste traktaatromaanidega. Aga Vint on palju keerukam, ühtaegu võitlev, sarkastiline ja eneseirooniline. Tema teos on projitseeritud väga paljudele tekstidele (nende autoritele on teose lõpul nimeliselt tänu avaldatud) ja inimestele (neile on teose sünni eest paraku tunnustus avaldamata jäetud). "Lõppematu maastik" on üks äraütlemata postmodernistlik teos.